Leev Kuum: 2007 – majanduse jahtumise aasta

Eesti areng käesoleva majandustsükli viimasel neljal aastal on aastate lõikes olnud piisavalt eriilmeline, et igat neist iseloomustada nimeliselt:
2004 - kiirenduse aasta
2005 - kõrgkonjunktuuri aasta
2006 - ülekuumenemise aasta
2007 - jahtumise aasta
2008. aastat võiks nimetada kohanemise raskeks ja keeruliseks aastaks.
 

Jahtumise aasta nime teenis 2007. aasta eelkõige majanduskasvu märgatava aeglustumise tõttu. Erinevalt majanduskasvu tavapärasest aeglustumisest (mida tuleks käsitada negatiivse nähtusena) oli 2007. aastal tegemist olukorraga, mida võib nimetada ülekuumenemise tõkestamiseks. Teisiti öeldes – 2007. aasta oluliseks tunnuseks oli 2006. aasta alguseks kulmineerunud kinnisvarabuumist jagu saamine. Viimase pikaajalisem jätkumine oleks võinud riigi majandusele palju probleeme tekitada. Niigi annavad ülekuumenemise järelmõjud end tunda veel 2008. aastal ja seda eelkõige kiirema inflatsiooni ning tööjõu jätkuva kallinemise näol. Kinnisvarabuumi aitas lõpetada ehitus- ja kinnisvarasektori aktiivne reageerimine eluasemenõudluse tõusule pakkumise suurendamisega. Selle tulemusena rahuldati odavate laenude toel kujunenud kõrgnõudlus suhteliselt kiiresti - juba 2007. aasta esimesel poolel (seda küll varasemast oluliselt kõrgemal hinnatasemel).


Tööjõu rekordiline kallinemine oli 2007. aasta teine oluline märksõna. Keskmise palga tõus oli nii jõuline, et see annab põhjust rääkida Eesti senise, nn odava riigi edumudeli ammendumisest. Põhjuseks oli tööjõu nõudluse järsk tõus ehitussektoris ja viimase võime buumi tingimustes maksta keskmisest oluliselt kõrgemat palka. Ettevõtted, kes soovisid oma töötajaid hoida, pidid palgatõusuga kaasa minema. Arusaadavalt kõik ettevõtted seda teha ei saanud, kuid paljud suutsid.


Iseloomustamaks 2007. aastat ei saa kolmanda märksõnana nimetamata jätta kõrget inflatsiooni. Selle põhjustajateks olid nii pakkumis- kui ka nõudluspoolsed tegurid, täpsemalt nende tegurite koosmõju. Kallinesid mitmed tooraine liigid ja energiakandjad ning muidugi tööjõud. Sissetulekute kiire kasv võimaldas ettevõtjatel tootmise kallinemise kulud aga hinna tõstmise teel ostjate kaela veeretada, ilma et see oleks müüki märkimisväärselt pidurdanud. Paljud ostud elanike poolt tehti kartuses, et sisendite kallinemise tõttu jätkub hindade tõus ka edaspidi. Hinnakonkurents ettevõtete vahel oli nõrk.


Nüüd kõigest lähemalt. Sisemajanduse koguprodukt (SKP) kasvas 2007. aastal püsihindades 7,1% ja ulatus 243 mld kroonini (kasv jooksevhindades 36 mld krooni ehk 17,4%). Võrreldes 2006. aastaga reaalkasv aeglustus 4,1%-punkti võrra ehk enam kui kolmandiku. Majanduskasv aeglustus (pidurdus) kvartalist kvartalisse: I kvartalis oli kasv 10,1%, II kvartalis 7,6%, III kvartalis 6,4% ja IV kvartalis 4,8% Aeglustumise peamisteks põhjustajateks olid kinnisvara, rentimise ja äritegevuse sektor, hulgi- ja jaekaubandus, töötlev tööstus, ehitus ning veondus, laondus ja side sektor. Summaliselt mõjutas majanduskasvu aeglustumist kõige enam kinnisvara, rentimise ja äritegevuse sektor.


SKP arvestus tarbimise meetodil näitab, et 2007. aastal suurenesid eratarbimise kulutused 8,9% ja investeeringud põhivarasse 7,8% (kõik püsihindades). Võrreldes 2006. aastaga aeglustus areng mõlemas valdkonnas märgatavalt: eratarbimise osas 6,2%-punkti ja investeeringute osas 14,6%-punkti. Loodud lisandväärtusest investeeriti 31,9% ja tarbiti eraisikute poolt 51,7%, mis näitab, et 2007. aastal püsisid enam-vähem mõistlikud proportsioonid tarbimise ja investeerimise vahel.


Majanduskasvu aeglustumise tulemusena aeglustus ka uute töökohtade loomine, kuid hõivatute arv suurenes aasta keskmisena siiski umbes 1,4% ehk 9000 töötaja võrra (2006. a ligi 40 000 töötaja võrra). Hõivatute keskmiseks arvuks kujunes 2007. aastal 655 000 inimest, nendest palgatöötajaid umbes 600 000 inimest (ülejäänud olid ettevõtjad). Mõneti üllatav oli see, et hõivatute arvu kasv oli kõige suurem ehituses: III kvartali andmetel oli hõivatuid ehituses 85 900 ehk 22 000 inimest rohkem kui 2006. aastal samal ajal. Hõivatute arv suurenes aktiivselt samuti hotellide ja restoranide sektoris (7000 inimest) ja finantsvahenduses (3500 inimest). Töötuse määr langes aasta keskmisena 4,7%-ni ehk 1,2%-punkti. Töötute arv oli IV kvartalis 28 100 inimest, nendest pooled töötuse kestusega vähem kui 12 kuud. Tööjõus osalemise määr tõusis aastaga 0,6%-punkti ja jõudis 66%-ni. Tööjõuressursid said praktiliselt ammendatud, mistõttu tööturu peamiseks probleemiks kujunes tööjõu puudus, mis oli iseloomulik peaaegu kõikidele tegevusaladele. Sellest tulenevalt kasvas veelgi (võrreldes 2006. aastaga) surve palkadele, mis kujunes arvestatavaks probleemiks lihtsat tööd tegevatele ettevõtetele ja tegevusharudele.


Kogu aasta vältel oli majandusanalüütikute tähelepanu keskmes tarbijahindade tõus, mis ületas kõige pessimistlikumadki ootused. Inflatsiooni aastatasemeks kujunes 6,6%, kusjuures IV kvartalis tõusid tarbijahinnad 9% eelmise aasta sama perioodiga ja 3% III kvartaliga võrreldes. Inflatsioon kiirenes 2006. aastaga võrreldes 2,2%-punkti. Tegemist on äärmiselt ebasoovitava nähtusega, mida vaid osaliselt saab õigustada mitmete pakkumis- ja nõudmispoolsete objektiivsete teguritega (toorainete, energiakandjate, tööjõu kallinemine, tulude tõus). Samas sissetulekute tõus nõrgendas tarbijate hinnatundlikkust, mis võimaldas ettevõtetel “kergelt” hindu tõsta, kaotamata oma konkurentsivõimet. Keskmisest oluliselt kiiremini kallinesid 2007. aastal toit ja eluase (vastavalt 9,3% ja 14,6%), lüües valusalt väiksema sissetulekuga peresid. Tarbijahindade kiire kallinemisega kaasnes omakorda palganõudmiste kasv.


Kaupade eksport kasvas 2007. aastal 3,8%, mis on oodatust ja 2006. aasta vastavast näitajast (2006. a 25,1%) oluliselt vähem. Osaliselt võib seda seletada tootmise kallinemisega ja sellest tulenevalt rahvusvahelise konkurentsivõime vähenemisega (tööstustoodangu tootjahinnaindeks 8,3%, ekspordihinnaindeks 7,5%). Positiivne on see, et ekspordi kasvutempo aeglustumine (mõne kaubagrupi osas ka langus) toimus peamiselt madala lisandväärtusega kaubagruppide (mineraalsed tooted jt) osas, mistõttu selle pidurdav mõju majanduskasvule ei olnud väga tugev. Töötleva tööstuse ettevõtted suutsid ekspordi osakaalu hoida valdavalt varasemal tasemel, mis esialgsel hinnangul oli sel aastal 57% tööstustoodangu müügist. Traditsiooniliselt oli ekspordi osakaal suurem raadioaparatuuri (97%), täppisinstrumentide (88%), metallide (86%), elektrimasinate (85%) ja keemiatoodete (85%) alal. Riikide arv, kuhu kaupu eksporditi, laienes kümmekonna riigi võrra ja ulatus 2007. aastal ligi 160-ni. Suuremad partnerriigid olid väljaveo alal endiselt Soome (18%), Rootsi (13%) ja Läti (11%). Kuna kaupade eksport baseerus enamasti sisseveetaval toorainel ja pooltoodetel, siis ekspordi kasvutempo langus tegi võimalikuks ka impordi juurdekasvu aeglustumise. Esialgsel hinnangul suurenes kaupade import 2007. aastal vaid 5,4%, aasta varem oli vastav näitaja 30%. Kaubavahetuse puudujääk ulatus 51,6 mld kroonini, mis on ~10% enam kui 2006. aastal. Teenuste väliskaubandusbilanss oli traditsiooniliselt positiivne (13,3 mld krooni), kuid vaatamata sellele kujunes jooksevkonto negatiivne saldo taas väga suureks – 43,2 mld krooni ehk 17,7% SKP suhtes.


Tööjõuressursside vähesus ja jätkuv aktiivne uute töökohtade loomine (eriti ehitussektoris) põhjustas tööturul kasvava surve palkadele. Seda toetas omakorda kiirenev tarbijahindade kallinemine. Tulemuseks oli oodatust oluliselt kiirem palgakasv, mis aasta keskmisena ulatus rekordilise 20%-ni ja viis keskmise palga 11 336 kroonini. Samal ajal tootlikkuse kasvu näitajad halvenesid ja süvenes palga ennakkasv tootlikkuse ees. Kõik see süvendas juba 2006. aastal formeerunud järeldust, et ammendumas on Eestile rahvusvahelises konkurentsis pikka aega edu toonud odava riigi mudel. Palgakulude tõus kujunes probleemiks eriti tööjõumahukates tööstusettevõtetes ja ettevõtetes, mis tegutsesid rahvusvahelistel turgudel. Samas tuleb märkida, et palga tõus on elutaseme aspektist vaadates oluline positiivne tulemus. Lisaks sunnib see ettevõtteid enam tähelepanu pöörama tootearendusele ja innovatsioonile. Tegevusaladest oli kõrgem keskmine kuupalk finantsvahenduses 21 200 krooni, kusjuures palga kasv oli sektoris 25,4%.


Vaatamata kõrgele inflatsioonile kasvas reaalpalk 2007. aastal rekordiliselt 12,4%.


Kinnisvaraturg tegi 2007. aastal läbi niivõrd suure languse, et seda võib õigusega nimetada 2004/2005. aastal alguse saanud kinnisvarabuumi lõppemiseks. Põhjuseks oli turu küllastatus ehk kiirelt kasvanud pakkumine koos kõrgete hindadega. Võrreldes rekordilise 2006. aastaga langes notariaalselt tõestatud kinnisvaratehingute arv 17% (60,2 tuhandelt 50 tuhandele tehingule) ja müügitehingute väärtus 21% (73,8 mld kroonilt 58,5 mld kroonini). Keskmise kinnisvaratehingu maksumus langes 1225 tuhandelt kroonilt 1170 tuhandele kroonile ehk 4,5%. Kinnisvaraturg taandarenes tehingute arvu poolest 2004. aasta tasemele ja käibe mahult 2005. aasta tasemele. Kinnisvaraturg liikus kogu aasta langustrendil, kuid langus kiirenes teisel poolaastal, eriti aga IV kvartalis. Aasta viimases kvartalis moodustas turu maht vaid natuke üle poole rekordilise 2006. aasta IV kvartali tasemest.


Laenuturg jätkas laienemist, ning isegi suuremal määral kui 2006. aastal. Seda vaatamata sellele, et keskmine intressimäär tõusis ja Eesti Pank karmistas kommertspankade laenutingimusi. Ettevõtete ja eraisikute koondlaenuportfell (koos liisinguga) kasvas aastaga 178 mld kroonilt 240 mld kroonini ehk 62 mld krooni (aasta varem 52 mld krooni ). Laenamine soodustas olulisel määral majanduskasvu, kuid arusaadavalt ei saa laenudel põhinev areng olla jätkusuutlik.


Elanike laenujääk kasvas aastaga 28 mld krooni ja ulatus aasta lõpul 109 mld kroonini (võrdne umbes 1,3 aasta palgafondiga), kusjuures valdavalt on tegemist eluaseme laenudega. Lisaks veel liisingud, millede maht ulatus aasta lõpul 7,5 mld kroonini (eelmise aasta lõpul 5,6 mld krooni). Samal ajal moodustasid elanike rahasäästud kommertspankades 53,7 mld krooni ehk umbes pool laenudest. Elanike säästud kommertspankades kasvasid aastaga 7mld krooni võrra.
 

Äriettevõtete tegevust (käivet) peamistes tegevusharudes 2007. aastal iseloomustavad järgmised andmed: tööstustoodang (mahuindeks) kasvas 6,7%, kaupade jaemüük (mahuindeks) kasvas 15% ja ehitustööde maht (mahuindeks) suurenes 9%. Seejuures omal jõul tehtud ehitustööde maksumus jooksvates hindades moodustas 2007. aastal 37 mld krooni. Kõik need näitajad on positiivsed, kuid näitavad arengukiiruse langust võrreldes 2006. aastaga. Siis kasvas tööstustoodangu maht 9,9%, jaemüügi maht 19%, ehitustööde maht 23%.
 

Jääb veel lisada, et aasta maksebilanss oli 5 mld kroonise ja riigieelarve 7 mld kroonise ülejäägiga .


2007. aasta viis Eesti elanike elutaseme lähemale EL 27 keskmisele. Nüüd on see esialgsel hinnangul 72% ja Eestile kuulub selles arvestuses 20. koht. Edasine areng sõltub sellest, kui kiiresti suudavad Eesti äriettevõtted töötajate tootlikkust tõsta. Parim tee selleks on tootmisstruktuuri muutmine, tehnoloogia uuendamine, tootearendus ja innovatsioon.

 

 

Rahvusvaheliste reitinguagentuuride hinnangud Eestile (seisuga 1. aprill 2008)

Rahvusvaheline konkurentsivõime reiting (IMD)
22. koht 55 riigi arvestuses. Reiting iseloomustab Eesti ettevõtluskeskkonda, ekspordivõimet, avatust, infrastruktuuri arengut. Võrreldes aasta varasemaga on reiting 2 kohta langenud.
 

Globaalne konkurentsivõime reiting (World Economic Forum)
27. koht 131 riigi võrdluses. Reiting iseloomustab riigi võimet tagada jätkusuutlik majanduskasv keskpikal perioodil. Tugineb informatsioonil, mis iseloomustab riigi arengufaasi sõltuvalt sellest, kas areng toimub ressursside, tehnoloogia või innovatsiooni baasil. Võrreldes aasta varasemaga on reiting 2 kohta langenud.


Rahvusvaheline inimarengu indeks (ÜRO)
44. koht 177 riigi edetabelis. Indeks arvestab elanike haridustaset, eluiga, majanduse arengutaset jne. Võrreldes 2006. aastaga langus 4 kohta.


Rahvusvaheline majandusvabaduse indeks (The Heritage Foundation)
12. koht 157 riigi võrdluses. Aastaga pole muutunud. Hindamise aluseks on kaubanduspoliitika, riiklik sekkumine, rahanduspoliitika, musta turu osakaal majanduses jne.


Rahvusvaheline korruptsiooni indeks (Transparency Internatsional)
28. koht 179 riigi edetabelis. Esikohal olevas riigis on korruptsioon väikseim. Aasta varem oli Eesti positsioon 4 kohta parem.


Rahvusvaheline pikaajaliste väliskohustuste täitmise võimet iseloomustav reiting
(Standard & Poorś)
A/negatiivne/A -1. Aluseks on riigis läbiviidud struktuurireformid, otsinvesteeringute maht, fiskaal- ja rahapoliitika. Reiting “A” tähendab, et riik on täiesti usaldusväärne.


Rahvusvaheline infotehnoloogia indeks (World Economic Forum)
20. koht 122 riigi võrdluses. Aluseks on IT kasutamine riigi majanduse edendamisel. Aastaga on Eesti 3 kohta tõusnud.


Bertelsmanni transformatsiooni indeks
(Bertelsmann Media Worldwide)
Eestile kuulub 3. koht 125 riigi hulgas. Iseloomustab turumajanduse ja demokraatia arengut riigis sellesuunaliste reformide kiiruse ja efektiivsuse kaudu.


Turismi konkurentsivõime indeks (World Economic Forum)
Eestile kuulub 130 riigi hulgas 26. koht. Indeks võtab arvesse riigis valitsevat turvalisust, transpordi- ja IT-infrastruktuuri, loodus- ja kultuuriressursse, tervishoiu- ja hügieenitingimusi jne.

 

 

 

Leev KuumLeev Kuum

 

 

 

Eesti Konjunktuuriinstituudi juhtivteadur